Oksaalhape, tuntud ka kui oksaalhape, on üks lihtsamaid orgaanilisi dikarboksüülhappeid. Lihtsustatud HOOCCOOH struktuur. Üldjuhul on tegemist värvitute ja läbipaistvate kristallidega, mis on inimkehale kahjulikud ja võivad põhjustada organismi pH tasakaaluhäireid, mõjutades laste arengut. Oksaalhape mängib tööstuses olulist rolli ja suudab eemaldada roostet. Oksaalhapet leidub kõikjal looduses ja see esineb sageli oksalaatide kujul taimede, näiteks lehmanaha, lamba-sõrjahein, hapuoblikas ja happehallitushein, rakumembraanides. Peaaegu kõik taimed sisaldavad oksalaate, mis on ka puriinide metaboliidid divesiniku kehas.
Oksaalhape on organismide ainevahetusprodukt, mis on laialt levinud taimedes, loomades ja seentes ning täidab erinevates elusorganismides erinevaid funktsioone. Uuringud on näidanud, et oblikhapperikkad on üle saja taime, eriti spinat, amarant, suhkrupeet, portulak, taro, bataat ja rabarber, mille sisaldus on kõrgeim.
Tänu oma võimele vähendada mineraalsete elementide biosaadavust, võib oksaalhape koos kaltsiumiioonidega inimkehas kergesti moodustada kaltsiumoksalaati, mis viib neerukivide tekkeni. Seetõttu peetakse oksaalhapet sageli mineraalsete elementide imendumise ja kasutamise antagonistiks. Oksaalhape ei oksüdeeru ega lagune inimkehas kergesti. Ainevahetuse teel tekkivad tooted kuuluvad happeliste ainete hulka, mis võivad põhjustada inimorganismis happesuse ja aluselisuse tasakaaluhäireid. Liiga palju söömine võib samuti põhjustada mürgistust.
Veelgi enam, kui oksaalhape puutub inimkehas kokku kaltsiumi ja seleeniga, tekib sellest kaltsiumoksalaat ja seleenoksalaat, mida on raske omastada ja mis erituvad organismist, mõjutades kaltsiumi ja tsingi imendumist. Laste kasvamiseks ja arenguks on vaja suures koguses kaltsiumi ja seleeni. Kui organismis napib kaltsiumi ja seleeni, ei pruugi see põhjustada mitte ainult luude ja hammaste kehva arengut, vaid mõjutada ka intellektuaalset arengut. Liigne oksaalhappe tarbimine võib samuti moodustada kive.